Šansooni must ingel – Edith Piaf 100

Šansooni must ingel – Edith Piaf 100

Posted by on aug 26, 2015 in ajaleht Jazzi Pala, Varia

19. detsembril 1915. aastal, kell 5 hommikul sündis Pariisis, Belleville’I tänaval politseijaoskonna ees Edith-Giovanna Gassion, kelle ilmaletulekut assisteerisid kaks politseinikku. Uus ilmakodanik tegi kohe nii valju häält, et see jättis varju kõrvaloleva väikese kiriku kelladekõla. Nii leidis aset tulevase maailmakuulsa lauljatari esimene kontsert.

Edith Piaf, kutsutud ka Pariisi varblaseks ning lauljatee alguses jõmpsikas Piafiks (La môme Piaf) on prantslaste hinnangul XX sajandi šansooni žanri kõige eredam ja erilisem täht. Ka minu huvi prantsuse keele ja kultuuri vastu on saanud alguse just läbi Madame Piafi. Püüan järgnevalt välja tuua lauljatari talendi tausta, mille aluseks olid hääl, siirus, sõnum.

Edithi lapsepõlv ja puberteet möödusid tänavail koos akrobaadist isaga, kelle esinemisnumbite vahel väike tüdruk oma laule esitas. Selleks, et tänavalärmis välja kosta, peab olema tugev hääl, peab olema vastav tämber ja fokuseering (proovisin ka ise selle ära, lauldes aastate eest ühe päeva Pariisi tänaval koos akordioniga). Tänavad olid Edithile konservatooriumiks ja elukooliks. Aastaid hiljem tuntud lauljana esitas ta ikka laule, mille kangelasteks olid lõbutüdrukud, hulkurid, varganäod, õnnetud tüübid, seiklejad – ühesõnaga seltskond, kes teda kunagi ümbritses. Ka nemad otsivad tema lauludes armastust, lähedust ja mõistmist. Armastada ja olla armastatud ongi universaalne sõnum, mida Edith Piaf oma lauludes jagab. Lauljatar lindistas aastatel 1936 – 1963 sadu laule, tema hääl muutus sügavamaks nüansirikkamaks, kuid see, mis jäi muutumatuna püsima, oli tema siiras esituslaad. Iga laul – nii traagiline kui lõbus – on nagu omamoodi ülestunnistus, pihtimus.

EdithPiaf-1955

Lisan alljärgnevalt väljavõtte prantsuse kirjaniku ja esseisti ning lauljatari sõbra ja talendi austaja Jean Cocteau järelhüüdest, mille ta kirjutas 11. oktoobril 1963 Edith Piafi lahkumise järel:
“Vaadake seda vapustavat väikest olendit, kelle käed on nagu varemete sisalikud. Vaadake tema Bonaparte’I laupa, tema pimedaid silmi, mis on leidnud tagasi nägemise. Kuidas ta laulis, kuidas ta end väljendas, kuidas väljusid tema kitsast rinnast sügava öö oiged. Seal ta on laulmas nagu aprillikuu ööbik, kes proovib oma armulaulu. Kas te olete kuulnud kuidas ööbik harjutab? Ta pingutab, ta kahtleb, ta kääksutab, ta lämbub. Ta hakkab uuesti pihta ja kukub jälle kokku. Kuid järsku ta leiab end, ta alustab oma laulu ja seejärel lööb ta oma helidega kõik enda ümber segi. See on hääl, mis tuleb kaugelt seest; hääl, mis on kõikjal jalgadest peani; hääl, mis kerib lahti kõrge musta sametise laine. See soe laine ujutab meid üle, ta tungib meisse ja läbistab meid.
Ring on täis saanud. Edith Piaf nagu nähtamatu ööbik oksal, on muutunud ise nähtamatuks. Temast pole jäänud muud kui ta pilk, ta kahvatud käed, tema nagu vahast laup, mis haarab kinni valgusest ja see hääl, mis paisub, mis tõuseb, mis vähe haaval muutub temaks endaks ja mis suureneb nagu vari seinal asendades kuulsusrikkalt seda väikest häbelikku tüdrukut.
Piaf, šansooni must ingel … nagu umbrohi, mis tärkab aina enam kui teda maha tallatakse. Geniaalne naine.
Madame Piaf on jäljendamatu. Pole enne kunagi olnud Edith Piafi ja teda ei saa olema ka tulevikus. Ta valitseb ainukesena Prantsusmaa öise taeva üksinduses.
Ja see on tema, kes teraselt sealt ülalt silmitseb embunud paare, kes oskavad veel armastada, kannatada ja surra.
Ma pole kunagi tundnud kedagi, kes oma hingelt oleks vähem säästlik. Ta mitte ainult ei kulutanud seda, ta jagas seda heldekäeliselt …”

Ma olen tänulik, et olen saanud 20 aastat jagada lauljatari mälestust koos teiste fännide ja lauljatari isiklike tuttvatega läbi Pariisis tegutseva ühingu “Les Amis d’Edith Piaf”, et olen saanud neile laulda ja tutvustada prantsuse šansooni oma kodumaal.

Erkki Otsman
Reedel, 4. septembril kell 21.00 annab Erkki Otsman koos oma ansambliga kontserdi “Mulle meenub üks laul ”, mis on pühendatud Edith Piafi 100. sünniaastapäevale.

 

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 29.