Kenny Wheeler – melanhoolse kaose meister / Avo Kartul

Kenny Wheeler – melanhoolse kaose meister / Avo Kartul

Posted by on jaan 11, 2015 in ajaleht Jazzi Pala, Varia

18. septembril 2014 lahkus siit ilmast silmapaistev trompetist ja flüügelhornimängija, helilooja ja arranžeerija Kenny Wheeler. 14. jaanuaril tähistanuks ta oma 85. sünnipäeva.

Torontos sündinud, seal hariduse saanud ja muusikuteed alustanud Wheeler asus 50ndate algul elama Londonisse, kus hakkas osalema jazzielus, tehes koostööd Ronnie Scotti, Ian Carri ja John Dankworthiga. Wheeleri kohta on öeldud, et nii aeglaselt pole ühegi jazzmuusiku talent avanenud. Esimene plaadistuski sai teoks alles 43-aastaselt, John Dankworthi bigbändi trompetistina. Kuid pikapeale levis Wheeleri kui unikaalse trompetimängija ning omanäolise helilooja maine. Esimene oma nime all ilmunud plaat ilmus 1968 – John Dankworthi bigbändile kirjutatud Windmill Tilter: Story of Don Quixote. Selleks ajaks oli Kenny Wheeler omandanud juba tuntuse free-jazz muusikuna. 70ndate alguseks oli ta saavutanud üle- Euroopalise tunnustuse. Ta esines ja plaadistas väga erinevate muusikute ja ansamblitega (John Stevens, Tony Oxley, Derek Bailey, Evan Parker, Alexander von Schlippenbach). 1971. aastal kutsus Anthony Braxton ta oma kvartetti.

Tõeline läbimurre toimus aga plaadiga Gnu High, mis ilmus 1975. aastal ECM-i firmamärgi all. Edasine edulugu ongi seotud Manfred Eicheri firmaga – sooloplaadid (eelkõige kompositsiooniline meistriteos Music For Large & Small Ensembles 1990. aastast), koostöö Dave Hollandi kvinteti, Wadada Leo Smithi, John Abercrombie, Bill Friselli ja paljude teiste muusikutega. Eriline koht Kenny Wheeleri muusikuteel on koos pianist John Taylori ja laulja Norma Winstone’iga 1977. aastal asutatud kammerjazzansamblil Azimuth. Ansambli koostöö kestis aastani 2000, mille jooksul anti ECM-i all välja viis plaati.

Pole võimalik üles lugeda Wheeleri kõiki projekte, esinemisi ja plaate. Olles suurepärane ja tuntud muusik, jäi Kenny Wheeler äärmiselt tagasihoidlikuks. Ta andis väga vähe intervjuusid ja oli karmilt enesekriitiline. Ta on öelnud, et ükski omamängitud soolo ei meeldi talle täielikult. Oma loomingut on ta iseloomustanud kui „kaosega segatud sentimentaalsed meloodiad“. Kenny Wheeler oli aktiivne muusik oma elupäevade lõpuni (veel 2013 ilmus temalt kaks plaati).

Kenny Wheeleril oli tihe side Londoni Kuningliku Muusikaakadeemiaga. Ta oli Junior Jazz projekti patroon (14-18-aastaste noorte muusikute ettevalmistuskursused) ja pärandas ka kõik oma käsikirjad akadeemiale. 2009. aastal sai Kenny Wheelerist akadeemia auliige. 2010. aastast annab Royal Academy of Music välja Kenny Wheeleri stipendiumi parimale akadeemia lõpetanud noorele jazzmuusikule.

Briti trompetist ja Wheeleri kauaaegne sõber Ian Carr on öelnud: „Kenny oli tehniliselt võimeks nii madalates kui kõrgetes registrites, millele lisandus erakordne oskus tooni hoida. Täiuslik puhkpillivirtuoos, keda võib julgelt asetada ühte ritta Kenny Clarke’i, Dizzy Gillespie’ ja Miles Davisega“.

Avo Kartul
TÜ Raamatukogu Fonoteek

Wheeler