Jaak Sooäär: väga hea muusika on olemas olnud väga kaua!

Jaak Sooäär: väga hea muusika on olemas olnud väga kaua!

Posted by on dets 5, 2014 in ajaleht Jazzi Pala, Varia

Eesti tippkitarristi Jaak Sooäärega, kes 1. novembril koos Aleksei Kruglovi, Tanel Rubeni ja Mihkel Mälgandiga IDeeJazzi suurel laval Tartu Uues Teatris uut muusikaalbumit esitles, vestles tuntud raadiohääl Tiit Kusnets Klassikaraadiost.

Kruglov-Sooäär Quarteti vahtse plaadi paistel, mis on teil juba kolmas ja pühendatud vene „Võimsa rühma“ heliloojate loomingule, on piisavalt põhjust kõnelda klassikutest ja nende kä(s)itlemisest nii seda- kui teist- kui kolmandatpidi, ja eks seda edaspidi jõudumööda teemegi, loodetavasti. Kõigepealt tahaks aga pärida Sinu koostöö kohta saksofonist Aleksei Krugloviga. Mismoodi see algas ja mis teie muusikalisi ühishuvisid jätkuvalt toidab? Olete te temperamendilt sarnased mängijad või pigem teineteist täiendavad vastandid?

Aleksei Krugloviga tutvusin vene jazziportaali jazz.ru omaniku Kirill Moshkovi kaudu, kui otsustasime 2007. aastal Tallinnasse esinema kutsuda kedagi Moskva uue põlvkonna parimatest mängijatest. Aleksei oli Moshkovi esimene soovitus. Ta andis oma kvartetiga No99 jazzklubis kaks kontserti, mis olid suurepärased. Meil oli väga hea klapp ning mõte proovida koos mängida idanes veel paar aastat, kuni 2010. aasta kevadel toimus meil koos Mihkli ja Taneliga kvarteti esimene väike tuur Eestis, mille viimase kontserdi salvestusest sündis plaat “Karate”, mille andis välja inglise plaadifirma Leo Records. Sealt edasi oleme väga tihedalt koos esinenud ning Alekseiga koos on meil kokku ilmunud viis plaati, “Võimas rühm” on kuues.

 

Klassikateemasid oled töödelnud-ümbermänginud varemaltki korduvalt, ka koos Aleksei Krugloviga, aga samuti ühes Mustoneni, Rubeni, Remmel-seeniori ja teistega. Millised klassikatõlgendused Sulle endale kuulajana enim meeldinud on? Kas meenub konkreetseid teemasid, mõni plaadistus või kontsertkava?

Klassikat on töödeldud palju. Mäletan, et mulle avaldas muljet Bill Friselli variant Aaron Copelandi balletist “Billy the Kid” plaadil “Have a Little Faith”. Friselli tollane kvintett suutis orkestripartiid n.ö. “taskuvariandis” väga adekvaatselt ning energiliselt edasi anda. Mingis mõttes kasutame “Võimsa rühma” plaadil analoogilist kontseptsiooni – enamasti üritame neljakesi võimalikult autentselt edasi anda seda, mis originaali orkestratsioonis kõlab ning improviseerime just helilooja poolt kirja pandud harmooniatel. Algmateriali ei pea väga palju muutma või mugandama.

 

Milline näeks välja Sind enim mõjutanud heliloojate esikümme või –tosin? Baroki-eelsetest kuni nyydis-komponistideni,  jazzi-klassikud kaasa arvatud. 

Olen jõudnud arusaamisele, et väga hea muusika on olemas olnud väga kaua. Näiteks oli mõned aastad tagasi väga hariv mängida “Hortus Musicusega” keskaja muusikat, mis kaasaegsete pillidega esitatult kõlas vägagi värskelt ja tänapäevaselt. Suurepäraseid heliloojaid on olnud nii palju ja oma muusikat kirjutades tasub sellele mõelda ja enda loomingut ajaloo konteksti paigutada.

Viimastel aastatel olen väga palju harjutanud J.S.Bachi muusikat, mis on mulle avanud täiesti uue ja põneva maailma. Ühinen nendega, kes peavad teda muusikaajaloo suurimaks heliloojaks. Teismelisena olin vaimustatud Keith Jarretist ja varasest ECMi toodangust, selle kaudu avastasin impressionismi. Hiljem Taanis õppides oli periood, kui kuulasin ja lugesin ja uurisin Bartoki kohta. Tema muusikast leiab lõputult väga hästi kõlavaid ootamatuid nüansse. Kopenhaageni linnaraamatukogus oli väga hea nüüdismuusika plaadikogu ja ma kasutasin võimalust sellega tutvust teha. Erilised lemmikud olid Kronos Quarteti salvestused.

Väga palju olen kuulanud ka eesti klassika klassikuid. Eriti palju on mõjutanud suurkujud Tormis ja Pärt, aga ka nende nooremad kolleegid.

Jazziklassikutest heliloojatest kõnetavad mind eelkõige need, kelle isikupärane helikeel jätkuvalt värskelt kõlab – Monk, Tristano, Parker, Mingus, samuti varajane jazzrock – Mahavishnu, noor Metheny ning ka varjane ECM – Jarrett, Garbarek.

KRUGLOV-SOOÄÄR KVARTETT

Kaasaegsest kitarrimaailmast kõneldes – millest huvitud, kellest vaimustud, milliste kitarrikolleegidega tahaksid üheskoos esineda-salvestada?

Kuna olen pikalt olnud jazzmuusika sees, siis viimastel aastatel olen rõõmuga avastanud enda jaoks rock-kitarri ajalugu. Hendrix on mu kindel lemmik. Tema talendi võib minu arvates paigutada samale pulgale Mozarti või Charlie Parkeriga, erakordselt särav muusik. Viimase aja suurim kitarrielamus lives oli Berliini kvartett KUU, kus kitarre mängivad minu head sõbrad Frank Möbus ja Kalle Kalima. Nad on leidnud väga omanäolise kõla. Kaks kitarri, naislaulja ja trummar suudavad tekitada hästi jälgitava ent väga nüansirikka kokteili  popist, jazzist, avangardist ja rokist. Loodetavasti esinevad nad millalgi varsti ka Eestis.

Pean tunnistama, et paljud uue põlvkonna tuntumad jazzkitarristid ei kõneta mind. Pean neist lugu, sest nad valdavad pilli väga vingelt, aga liigne keskendumine esituse perfektsusele kipub tihti väljendust ning fantaasiat pidurdama. Mulle siiski meeldib, kui muusika tuleb südamest. Võib-olla olen selles osas vanamoodne.

 

Mille poolest Sinu meelest erineb tänane Jaak Sooäär – kitarrist, improvisaator, helilooja, ansamblijuht – tollest noormehest, kes kunagi eelmisel sajandil ansambliga Ajastajad esimesi kontserte andis?

Ma üldiselt üritan teadvustada, miks ma kunagi pilli mängima hakkasin ja selles mõttes väga ei erine. Kogemusi tuleb koguaeg juurde ja see on hea tunne ning mänguvorm läheb ka pidevalt paremaks. Ma imetlen ja kadestan muusikuid, kes väga noorelt tõsiseltvõetava kunstniku rolli välja kannavad. Mina olen hilise arenguga.

 

Erinevaid koosseise, kus oled mänginud kunagi või mängid tänini, on tublisti rohkem kui mitu. The Dynamite Vikings, Dessert Time, Eesti Keeled, Almost Zebra, Kruglov-Sooäär Quartet, Andres Mustonen Jazz Quartet… Millised neist ansambleist on praeguseni aktiivsed, millised ajutiselt sügavkülmutatud? Kas Eesti Keeled kunagi veel kõnelevad, laulavad, jutustavad ja pajatavad? Kas Ajastajate aeg on lõplikult möödas?

Mulle tundub, et jazzmuusik ei saa panust teha ainult ühele ansamblile. Koguaeg on mitu rauda tules ning on võimatu ennustada, millisel koosseisul kui palju nõudlust ning tööd saab olema. Ühel aastal läheb hästi ühel bändil, järgmisel aga hoopis teisel. Mida suurem koosseis, seda keerulisem on kokku saada, sest kõigil on oma tegemised. Eesti keeltega esinesime viimati sellel kevadel ja oli väga mõnus. Ajastajate viimased kontserdid jäävad ikkagi eelmisesse sajandisse. Hiljuti avastasin juhuslikult, et selle ansambli üks telesalvestus on ERRi arhiivis vaadatav. Oli täitsa lõbus vaatamine.

 

Kõrvu kõige muuga oled Sa pedagoogitööd teinud juba mitu-setu aastat. Mida Sa selle aja jooksul ise oma õpilastelt õppinud oled?

Kindlasti on õpetamine olnud väga õpetlik. Tudengile mingit probleemi või võimalust lahti seletades saavad asjad ka endale selgemaks ning vahel tuleb meelde olulist, mis on juba meelest läinud. Õpetamine on tore protsess, kus info liigub mõlemat pidi. On huvitav jälgida, mida noored kuulavad ja kuidas nad millelegi reageerivad. Maailm on pidevas muutumises.

 

Keda oma õpetajatest Sa suurima tänuga meenutad? Ja miks?

Minu peamine kitarriõpetaja on olnud Mart Soo, kes ei pidanud paljuks mulle oma kodus mõned väga informatiivsed eratunnid anda, ja seda täiesti tasuta. Ta pani olulised algtõed paika, kust olen saanud ise edasi pusida. Väga õpetlik on olnud mängida vanema generatsiooni muusikutega, kelle haridus on enamasti tulnud lavalt elukoolist. Nad on isiksused, kes väljendavad ennast, mitte seda, mida neile on õpetatud. Mängimine ning suhtlemine Han Benninku, Pierre Dorge, Andres Mustoneni ja teiste kogenud muusikutega on olnud väga inspireeriv.

 

Taaskord tänasesse (loe: FeissBukki) kiigates, vaatasin üle Sinu hiljuti postitatud nimekirja „10 olulisemat raamatut, mis mind …“ …või kuidas selle nimi õieti oligi? „10 raamatu väljakutse“? Igatahes Dostojevski, Verne’i, Cooperi, Lindgreni ja Tammsaare teoseid on Sul seal kirjas, nagu ma varasemast mäletasingi. Aga miskipärast oli mulle meelde jäänud, nagu olnuks Sul märgitud ka John Cage’i „Silence“. Ent ei ole. Mitte et peaks, või midagi, aga:) … See vaikuse küsimus on ju oluline nii ehk naa, või kuidas? Ega Cage’ki oma raamatut asjata sedasi nimetanud. Teisalt, teine nüüdisklassik Karlheinz Stockhausen jällegi tegi oma nahal kindlaks, et vaikust kui niisugust pole üleüldse olemaski. Mis vahekord Sinul vaikusega on? Leiad seda enda jaoks kusagilt? Kas väljaspool muusikat? Või muusikast ikka ka?

Eestis on füüsiliselt palju ruumi, seega on väga lihtne leida vaikust. Eriti südatalvel, kui on külm. Ei pea linnast kaugele minema. Kui muusikas paus kannab, siis selles on palju jõudu.

 

Tiit Kusnets / Klassikaraadio

Allikas: 2014.ideejazz.ee

Artikkel ilmus ka Jazzi Palas nr.23.